Jätan siis kenad mitu kuukest vahele ja rändan omadega otse suvekuudesse. Minu suvi nagu ikka möödub enamasti tööd rabades või kodus magades. Siiski suutsin sinna vahele poetada omajagu seikluseid ja toredaid lugusi ja üritan nüüd kuskilt alustada. :)
Võtan siis esimesena ette emadepäeva. Päeva millal mina esimest korda oma jala Lätti tõstsin. Hommik algas nagu ikka tortide, lilledega. Peale metsikut söömist võtsime ette tee Pärnu poole. Üle päris mitme aasta käisime kogu pere koos kodust kaugemal.. :D Käisime Steffani pizzat söömas ja jalutasime oma pungil täis kõhtudega mööda Pärnut ringi. Mulle on vist igavesti ainuke elav koht ja linn Eestis siiski Tallinn. Autost väljudes, kajas üle Pärnu minu imeline hääleke ''Aeee.. on siin keegi??'' Sest no tõesti, kesklinn või asi ja ei ühtegi hingelist. Jalutamise juurde tagasi tulles, suutsime me ära eksida, GPS otsustas ka lakkama meid aitamast ja nii pidimegi omal jõul Pärnule vastu hakkama, mis lõpuks ka õnneks õnnestus. Sõitsime edasi Läti poole, kus käisime ainult hesburgerit söömas ja no piiril olid muidugi kohustuslikud pildid, kuna enne polnud sinna sattunud :) Peale maitsvaid friikartuleid võtsime suuna Tallinna tagasi :)
Sellest loost ma isegi ei tea kuidas see alguse sai, ilmselt jälle mu õest, kuna ta võib väsimatult kõike planeerida ja uurida. Läksime mina ja õdi siis kahekesi üle lahe rändama. Hommikul võttis õde mu auto peale ja kiirustasime sadamasse. Autot parkides ajad õde gaasi ja piduri sassi.. oh seda rõõmu, õnneks jäime ellu ja auto sai pargitud. Laevale lipates avastasin ma, et mu papun on otsustanud hakata hõõruma ja teadmine, et pean nendega terve päev ringi jalutama, tekitas veits meelehärmi.
Laevas ostsime pirukaid ja mängisime kaarte. Ma üritasin mitte magama jääda, kuna oli väga vähe saanud öösel magada, ilmselt kaldun arvama, et ma vist olin ikka ja jälle tööl.
Soome jõudes ostsime endale täiesti kasutud päevapiletid, mida ainult korraks kasutasime, aga jõuan veel selleni.
Jalutasime kesklinna ja siis me ikka jalutasime ja jalutasime.. sihitult pead laiali otsas ringi, kuna ei olnud sellega väga eelnevalt tegelenud, et meil tegevust oleks. Käisime siis vanas heas Mc Donaldsis burxi söömas ja jalutasime sama sihitult edasi. Käisime toidupoes plaastreid ostmas, kuna mu jalanõud ei tahtnud oma hõõrumise osas kuidagi alla anda. Sain kassas paar head sõna oma soome keele oskust kasutada. Plaastrid olid nõnda ilusad piltidega, mis vajab lihtsalt mainimist.
Kui kell oli piisavalt palju, võtsime suuna loomaaeda. Paadisõit sinna läks kiiresti, kuna terve sõidu me tegime pilte, et me oleks ikka mida pärast üles ka toppida, muidu keegi ei usugi, et me nõnda kaugel käisime :O Paadilt maha minnas, tuli kõik juba tuttav ette, käisin seal ühe korra ja 12-13 aastat tagasi, aga mäletasin täpselt kus mis on ja kuhu minna. Nagu ikka loomaaeda minnes, juhtun ma just siis sinna, kui kõik loomad otsustavad peitust mängida ja magada. Käisime suud lahti ringi ja vaatasime kui vahva ja kirju see maailm ikka on. Peale järjekordselt pikka jalutamist käisime kohvikus kallist jäätist söömas. Natuke kahju hakkas rahast, aga vähemalt oli hea :D
Ma armusin täna kenale loodusele ja ilusale ilmale nii ära, et ei tahtnud kohe kuidagi Eestisse tagasi tulla. Lootsin, et õde unustab mu sinna kuidagimoodi ja ma lähen ehitajaks ära ja elu on ilus.
Kuna meil oli veel paar tunnikest aega, sõitsime tagasi linna ja jalutasime veel natuke ringi. SIIS tuli meie esimene kord, kus kasutasime oma kaheksa eurost päevapiletit, et sõita mõni peatus parki.
Pargis avastasime mu uut telefoni ja selle slowmotioni rõõme. Mängisime discgolfi kettaga, mille Matule kaasa olin ostnud ja nautisime imelist ilma. Seal oli kuidagi nii hea ja tore olla, et jälle tekkis see ''Ärme üldse lähegi koju, jääme siia'' moment. Avastasime õega koos, et peaksime rohkem aega koos veetma, kuna naermisest olid kõhulihased korralikult valusad ja nii oleks täitsa hea vormi saada ju? Ma arvan :D
Meie imeline päevake hakkas lõpule jõudma ja olime sunnitud laevale liikuma. Läksime trammiga sadamasse, kuigi jala oleks ka vabalt saanud, aga lihtsalt kahju hakkas sellest päevapiletist ja selle mittekasutamisest.
Laevas me istusime jälle muidugi täpselt sinna, kus toimus mingi show lastele. Hulludele lastele vist. Nad jooksid ringi, ajasid toole ümber ja sõitsid suurte mänguautodega mulle jalgadesse. Ma vaatasin lapsi ja nende vanemaid oma tapva pilguga, et vanemad oma lapsi natukenegi kontrolliks.
Tallinna jõudes avastasime, et hommikul meie pedaalide segamine ajamine muutis meid nõnda hajameelseks, et unustasime parkimist alustada. Aga trahvi polnud, tasuta parkimine, why not? :)
Kolmas oluline seiklus on perega Peipsi latika järgi sõitmine.
Kui tuleb kala isu, tuleb ikka see pikk teekond ette võtta ja see hea latikas ära tuua. Pika palumise peale lubas issi mind pulti. Ta sõitis küll kuskile Piibe mnt-le ise, kuna ei oleks tore kui 110 alal ma oma õppemärkidega 90-ga sõidaks. Istusin siis rooli ja mõistsin, et see auto on ikkagi nagu laev, nii suur ja pikk ja lai ja SUUR ikkagi. Ainuke mida ma nautisin oli kiirusehoidja ja imelised peeglid, millest ma nägin nii ilusti mis mu kõrval toimub. Selliseid tahaks enda autole külge panna :D
Teel Peipsi tegime kõikvõimalikes kohtades peatusi, laulsime autos nagu üks vana hea Ameerika pere. Käisime kuskil bensukas, kus ma lõpuks alla andsin ja palusin issil rooli tagasi osta, kuna mulle isiklikult ei ole see auto nii mugav, nagu minu väike bemmikene. Teekond hakkas kohe palju kiiremini minema ja lõpuks jõudsime ka Peipsi kohale. Leidsime ühe armsa papi, kellega issi natuke juttu puhus ja temalt latikad ära võttis, kuna ta oli nii armas. Sõitsime vaiksesse kohta ja panime ühe latika kohe nahka, jõle hea oli :P
Käisime jalutasime Peipsi linnas/alevikus/külas?! ma isegi ei tea mis koht see selline on.. :D Seal oli laat, mida hakati küll vaikselt kinni pakkima, aga saime siiski natuke ülevaate mida head seal pakutake. Minu imestuseks müüdi seal hulgaliselt grindereid ja bonge.. :D Ema leidis oma vana tuttava kellega jäi juttu puhuma, me Kellyga ostsime jäätist ja ootasime oma vanemaid, et koju minna :D
Ma võtsin ennast kätte ja tänu Martinile ja Matu emale läksin ma oma elu esimesele maratonile. Tundub, et käimismaraton ei ole midagi hullu. Kõndida 42km on nagu jaanipäeval lumme kusta. Tegelikult oli see nii lahe, huvitav, jube, kohutav korraga.
Esimesed kuskil 21km olid sellised ''Okei, kõnnin, ei midagi hullu.'' Eriti kui teistega veel rääkida. Ainuke mis siis häiris oli see, et vihma sadas. Maraton ise toimus Nõva lähedal muidu. Kuskil 30km peal hakkasin mul jalanõud hõõruma, mis ei olnud just eriti meeldiv, käisin rahulikult edasi ja proovisin võimalikult jalga nii hoida, et ta tagant ei hõõruks. Vahepeal olime korraliku paduvihma kaela saanud ja väga ebamugav oli läbimärjana metsas ja liivas jalutada. Need viimased 12km olid vast mu elu kõige raskemad 12km. Mu jalad muutusid iga sekundiga aina valusamaks. Ma tundsin, et nüüd on kõik ka, ma lihtsalt ei suuda enam edasi kõndida, kuna jalad muutusid nii valusaks. Vahepeal oli endal kergem joostes liikuda kui kõndides, üritasin igatpidi liikuda, kõik muutus lihtsalt nii piinarikkaks juba. Kuidagi suutsin ma siiski kogu selle asja ära teha ja selle nimel, et saada endale ühte karikat. Ma ei ole elus kunagi varem karikat saanud, kuna ma pole kunagi eriline tegija millegis olnud. Aga selle maratoni läbimine tegi mu enda jaoks mind tegijaks. :D
Kui jõudsime tagasi algusesse ja läksime autosse. Martin ja ta ema läksid veel pesema ja sauna vist kuskile. Ma istusin autosse ja lihtsalt nutsin valust, ma üritasin oma jalatseid ja pükse jalast ära võtta, et kuivad riided selga panna, see paistis täiesti võimatuna, kuna ma ei saanud liigutada ennast. Nii ma istusin seal, vaatasin karikat ja nutsin.
Tagasi koju jõudes olid mu jalad nii kanged, et liikusin nagu 80 aastane tädike, kes ei saa enam jalgu sirgeks. Nii oli täitsa mitu päeva, tööle ei saanud minna ega midagi. Juu oli see karikas siis seda kõike väärt! :D
 |
| Nutan jõgesi |
Järgmine seiklus viib meid Saaremaale koos Kristo ja Janaga.
Võtsime ette vanaisale küllasõidu ja sellepuhul ostsin autosse uue maki, et saaksin oma uhke tümpsu ikka sisse ilusti õnnistada, mille autosse ostsin.
Kristo aitas mul ilusti maki autosse panna, käisime võtsime Jana peale ja asusime teele. Enamuse teest kuulasime nii kõvasti muusikat, et õnneks kaasa lauldes, ei olnud mu kohutavat häält kuulda. Nii tore ja hea oli olla koos toredate inimestega ja veel minna Saaremaale, elu on ilus.
Praamile jõudes oli õues juba pime ja kõigil hakkas uni tekkima. Praamisõit nagu ikka läks kiiresti ja me jõudsime Papa juurde. Papa ise oli tööl veel. Tuppa jõudes oli nagu alati tuba köetud saunaks ja ma tegin aknad lahti, et tuppa natukenegi õhku tuleks. Tegin teistele majas väikese tuuri ja nii maandusime me diivanile telku ette. Vahva telekas nagu seal on, panime seda kuskil 2-3h tööle aga lõpuks vähemalt läks.
Järgmisel hommikul käisime poes head ja paremat ostmas. Tegime kodus kerged söögiorgiad ja läksime jalutama. Käisime Tumala pargis. Seal oli nii hea rahulik. Me Janaga viskasime rahvakiige peale pikali ja Kristo leidis endale mugava koha meie kõrval vundamendil. Istusime vaikuses ja nautisime seda ilusat ilma ja vaikust. Nii hea oli olla Tallinnast eemal. Me olime seal isegi päris mitu tundi vist. Mul tuli meelde, et seal kõrval on lambad, otsustasime, et peame neid kiusama minema. Leidsime nad ilusti üles ja vaatasime nendega üle aia pikalt tõtt. Lõpuks võtsin julguse kokku ja hüppasin üle aia, üritasin lähenemiskatseid teha, aga nad ei andnud väga vedu. Jana tuli mulle järgi ja tegime kiired endlid koos lammastega.
Koju minnes mainis Papa, et tahab Jutale külla minna ja kuna me olime autoga siis läksime kõik koos sinna, et Papa ei peaks üksi oma rolleriga hakkama minema.
Istusime seal, sõime kooki, sügasime maailma kõige pehmemat kassi, käisime vaatamas kuidas lehm endale järglasi teeb ja nautisime maal olemist täiel rinnal. Kui mu sugulased avastasid, et Kristo on ka saarlane.. oh seda juttu, enam ei saadud pidama. Me tahtsime ammu Janaga juba koju minna, kuna suht jahedaks läks, aga nad ei saanud kuidagi juttu pidama. Lõpuks kui tuimalt inimesed autosse suruti sõitsime koju. Koju jõudes ütles Papa Kristole, et võiks Kristo vanaemale külla minna.(avastasid seda ka, et Papa teab Kristo vanaema) Küsisin Papalt, et kas me Janaga tuleme ka, millepeale Papa vastas, et las me jääme koju. Nii ma vaatasin Kuidas klassivend mu auto ja mu vanaisaga minema sõidab ja mind segaduses näoga Janaga koju jäetakse. :D
Järgmisel päeval korjasime Papa ja onu autole ja sõitsime Tallinna tagasi :)
Järgnev seiklus viib jälle mind tagasi Saaremaale, mõni nädal hiljem ja seekord koos oma õeraasuga.
Õde kahtles pikalt, et ta ei taha minu autoga minna, kuna see sidur ei istu talle kohe mitte ja kõik on liiga harjumatu. Lõpuks siiski muud üle ei jäänud ja startisime minu truu buumeriga.
Käisime Märjamaa statoilis moosipalle ostmas ja sellele lisandusid snickersid, krõpsud. Tõotas tulla üks ebatervislik teekond. Sõitsime, sõime ja laulsime curly stringsi.
Saaremaale jõudes käisime Orissaares toidupoest läbi, ostsime metsikus koguses sööki ja jooki, muidugi ka vana head Vana Tallinna likööri :P
Papa juures tegime süüa, vaatasime minione ja jõime likööri. Papa jõudis jälle alles öösel töölt koju, siis saime anda talle üle ka kingi, mis olime toonud. Kahjuks suutsin ma selle juba natuke ära lõhkuda. Tõime talle pildiraami, kus on palju pilte sees ja panime enda pildid sinna, egoistlikud lapselapsed nagu me oleme.
Hommikul startisime Kuressaarde, lihtsalt, et Saares natuke ringi trippida. Auto oli ääreni massut ja kõike ebatervislikku täis. Käisime Kuressaares kuskil baaris söömas, sealsed kartulid olid lihtsalt imelised :P Jalutasime mööda Kuressaaret natukene ringi ja sõitsime edasi. Käisime Sõrve tipus ära ja sõitsime sealkandis ringi. Naljakas oli sõita nii, et ükski auto vastu ei sõida. Olimegi mina, Kelly, auto ja loodus. Jällegi möödus enamuse aja massut näost sisse ajades ja lauldes.
Kui jõudsime otsapidi tagasi Kuressaarde, läksime hesburgerisse, kuna meil oli lihtsalt selline magusa üledoos, et süda läks pahaks. Aga rämps rämpsu peale ikkagi. Käisime šhoppasime vanaissile uue panni ja veel igast pudi-padi koju.
Koju jõudes poetasime Papale kõik asjad nii kavalalt ära, et ta ei teagi, et midagi talle ostsime. Ostsime isegi pliiatsi kujulise kassa talle, et saaks oma mündid ühte patta panna. Sellepeale hakkas Papa ainult naerma. :D
Järgmisel päeval pidime juba Tallinna tagasi tulema, kuna mul oli jälle tööpäev ees ootamas :C
 |
| Jätsime ka endast märgi Saaremaale maha :P |
AGA, ma olen lõpuks välja suutnud mõelda, mida ma tahaks teha peale gümnaasiumi. Olen aastaid mõelnud erinevaid asju, mida ülikoolis õppida, tõesti ei taha minna õppima midagi mis mulle huvi ei paku ja nüüd maandus mulle pähe uuesti sama mõte, mis peale põhikooligi oli. Automehaanik. Ma tahan, et minust saaks see naine, kes tunneb autosi ja saab probleemidega ise hakkama. Nagu enamused kes mind teavad, siiski teavad, et ma olen alati olnud vaimustuses asjadest millel on mootor. Peale selle mõtte uuesti tekkimist, ei saanud ma vahepeal magada, ma lihtsalt ootasin juba järgmist aastat, tahan lihtsalt juba õppima minna seda mis mind tõesti-tõesti huvitab. Inimesed vaatavad mulle lolli näoga otsa, kui ma oma jutuga alustan, kelleks mina saada tahan. Ma ei leia, et see oleks ala, mida peaksin õppima ainult noormehed. Kindlasti mitte. Vähemalt mul on inimesed, keda ma tean, et nad toetavad mind sellel teekonnal. Ma tahan seda teha ja kõige enam tahan ma seda sellepärast just, et ma saaksin ise oma autoga hakkama. Mind ei niiväga ei tõmbagi kuskile tunkedes tööle, samas ei taha ka ära sõnuda, võib-olla saab minust kui võileiva meistrist kunagi hoopis tunkedes töönaine. Igatahes proovin end praegu juba natukenegi ette valmistada ja tegeleda autoga ja uurida nii palju kui ma vähegi suudan ja kui palju mu pea suudab vastu võtta. Ma võiks praegu lihtsalt raamatu kirjeldada sellest, mis emotsioone see mõte minus tekitab aga siis ei viitsi vabsjee keegi mu blogi lugeda. :D
Kuna olen juba ligi kaks tundi siia kirjutanud ja pilte toppinud, oleks vist aega end magama sättida. Lisan siia veel mõningaid pilte oma suvest :)
 |
 |
| Emme ja issiga Lesta püüdmas käisin ka :D |
 |
| Helis juba lootis, et lahkun töölt, aga ma juba tagasi :D |
Kisses n hugs mu armsad lugejad :P
