Kunagi ma kujutasin ette, et minu 18 sünnipäev tuleb nagu defqon, meeletult inimesi, meeletu pidu. Nüüd on mõistus koju tulnud õnneks. Oma sünnipäeva pidasin ma kodus, kohal olid mu kõige kallimad sõbrad, oli ka neid kes kahjuks ei saanud tulla. Isegi Martin mitte, kuna ta pidi sõjaväes istuma :C Oli rahulik istumine, meeletult palju sööki, mis alguses kuidagi üldse ei tahtnud kaduda, hommikuks õnneks sai enamvähem otsa ja oli ka alkoholi, millest jäi ka päris palju alles.
Minu suvi möödus enamasti subways. See töö on mulle vist nii hingelähedaseks saanud, et isegi vähestel vabadel päevadel käisin sealt ikka läbi... :D
Suve lõpus ühes ilusal õhtul, oli mul tööl tunne, et ma ei taha koju minna, ma tahan kuskile minna. Tegin paar kõne ja juba tuligi auto mulle järgi ja ma läksin maale. Ei olnud maale üldse sattunud :S Sealt sai alguse jälle minu peaaegu, et igapäevane Paekna külastamine. Olen õnnelik, et olen saanud veeta nii palju toredat aega nende toredate inimeste keskel. Järelemõeldes, ma olen kogu seda ''maa elu'' nii igatsenud, enamus sõbrad on sealt, enamused mälestused, kõik. :) Kodu kallis kodu..
Igal pühapäeval on mul rõõmupäev. Saan Martinit vaatama minna :) Ma polegi vist sellest kirjutanud eelnevalt, et ta sõjaväkke läks. Teisel juulil oli minek ja üksteist kuud pean ma üksi hakkama saama. Minu õnneks on ta Tallinnas, vahipataljonis ja mul on võimalik teda igal nädalal näha. Töölt küsisin pühapäeval üldse vabaks ja nüüd saangi need päevad oma kallile pühendada. Kui ei ole kaua koos olnud, tundub kõik jälle nii võõras, keha ei ole harjunud. Iga puudutus ja suudlus tundub, nagu see oleks esimest korda. Judinad läbivad keha ja liblikad hakkavad möllama. Armastan seda tunnet!
Oleme isaga ka remonti mu toas edasi teinud. Natuke enne oma sünnipäeva kolisin siia juba sisse. Nüüd mõningad pisiasjad on veel. Kapis pole riiuleid ja õiget lauda ei ole ja siis juba tõesti pisikesed asjad.
Nüüd natukene teemast, mis on mind palju mõtlema pannud. Eelmisel reedel, istusin Kristiine keskuses, olin heas tujus, kuidagi lihtsalt hea oli olla. Tahtsin kirjutada oma klassiõele, kellega olin mõni päev varem rääkinud ja kellele olin lubanud saata pilte asjadest, mida koolis teinud olime, kuna tal ei olnud võimalik koolis olla. Tahtsin kirjutada talle ja vabandada, et siiamaani midagi saatnud ei ole. Kui ma facebookist ta lehe avasin, tuli mul kananahk peale. Sain teada, et ta on meie seast lahkunud. Mul oli selline kananahk, ma hakkasin meeletult nutma. Ma hakkan praegu seda kirjutadeski nutma. Ma ei suuda mõista, miks juhtub selliseid asju nii noorte ja heade inimestega. Puhka rahus! :'C See on pannud mind mõtlema, et sa ei tea kunagi millal miski juhtuda võib sinuga või sinu lähedastega. Nüüd peab kolm korda üle õla ka sülitama! Kasvõi mõeldes sellele, et ta ei oleks ka arvanud, et asi nii lõppeb ja kui palju tal oleks olnud öelda, kui palju oleks olnud veel teha, kui ta vaid oleks teadnud... Nüüd õhtuti ma istun ja mõtlen, et kui inimene sulle midagi tähendab, ütle seda kindlasti. Tee nii, et sind ümbritseksid inimesed, kes sinust hoolivad, kellest sina hoolid. Veeda palju aega perega, sõpradega, kaaslasega, koduloomadega. Sest aega ei ole raisata! Nüüd on selline tunne, et ma tahan kõikjale jõuda, ma tahaks meeletult maailma näha, meeletult nautida oma lähedaste seltsi ja meeletult palju nautida elu.
Vahetan kähku teemat, muidu jälle hakkan halbu mõtteid mõtlema. Räägin siis natuke plaanidest. Järgmisel aastal saab Martin juunis lõplikult koju. Meil on plaanis reisile minna jälle kuskile. Me ei suuda välja mõelda, kas minna juunis, kui ta välja saab või augustis kui meil kolm aastat saab. Reis tuleb, see on kindel, põssa juba rahast punnis! Mõelge vaid, kolm aastat juba... Alles oli see päev, kui Martin tuli mu ellu nagu välk selgest taevast :O Seda, kus me lähme mõtlen ma salaja üksinda välja, Martinile väike üllatus ja teistele ka ei ütle :3
Panen ka mõned pildid, mis suvel tehtud, enne Matu väkke minekut ja peale Matu väkke minekut ja Matu väes oleku ajal ka mõned pildid :D Pildid on küll kuupäevaliselt väga segamini aga loodame, et ei ole hullu :D
Panoraamist on veits halb vaadata, hetkel asenduseks vana laud jälle mu toas ja kapil pole uksi ja veel natuke toimetamist. Aga kes mul varem külas on käinud, saab aru, et see on palju etem kui mu roosa tuba :)
