Ma olen kurb..

Ma tunnen, et ma hakkan suureks saama... Kõigest 13 päeva veel ja ma olen täisealine, ma ootasin seda aastaid ja nüüd on selline tunne, et ma ei lihtsalt taha lihtsalt täiskasvanuks saada. Tahaks nii palju veel teha. Tean, et see number ei muuda kõike kapitaalselt, aga ikkagi on suurem kohustus käituda nagu täiskasvanud inimene ja aina rohkem peab hakkama mõtlema sellele, mida elus üldse teha? Kus teha ja milleks üldse kõik see vajalik on? Alles ma olin väike laps, kes mõtles ainult sellest kus saaks turnida ja ei mingeid probleeme. Ei tea kas olen see ainult mina, aga ma natuke pelgan seda ''suureks'' saamist. Tahaks olla veel kaua laps, kellel pole muresi, probleeme,  kes ei oska valu tunda, kes ei oska igatseda,  kes lihtsalt on koguaeg õnnelik jumal teab mille üle.
Ilmselt tundub, et ma olen kole masenduses ja mul on palju probleeme, kui vaadata nüüd  rida ülespoole. Tegelt asi ei ole üldse nii hull. Ma arvan, et kui see vanaks saamine nüüd välja jätta, saabki ainult rõõmustada. Mu elu on väga palju muutunud võrreldes sellega, milline ma olin kaks aastat tagasi. Ma olen õppinud oma vigadest ja suutnud ennast parandada nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ma olen jätnud mitmeid asju nn seljataha ja olen selle üle väga õnnelik. Ma tunnen et ma olen tunduvalt tugevam ja suudan ise enda asjadega toime tulla. Kindlasti ei saa ka mainimatta jätta, et mul on üks kallis Martin, kelleta ei oleks ma kindlasti selline nagu ma praegu olen. :) Aitäh sulle :3
Ma lõpetasin klassi heade hinnetega, mul on suurepärane pere, head sõbrad ja Martin, kõik eluks vajalik on olemas. :]

Tuli küll ootamatult deep, tekst vist, aga arvan et ei ole hullu :D