Proovin nüüd vaikselt kuskilt alustada... Tavaliselt olen ma inimene, kes pakib kohvri juba nädal enne reisi valmis ja ei suuda nädal magada oma ärevuse pärast. Seekord läks nii, et pakkisin oma kohvri eelmise päeva õhtul. Võtsin kaasa võimalikult vähe asju, et saaks igast kraami koju kaasa osta. Kes veel ei tea, käisin emme ja issiga Hispaanial õel ja Hannesel külas.
Läksime alguses hilja õhtul laevaga Soome. Soomes pidime seiklema Vantaa lennujaama. Meiega liitus ka üks Eesti neiu, kes ka otsis lennujaama. Läksime muidugi trammist vales peatuses maha, mistõttu jäime ka rongist maha. Ma ei oska nüüd täpselt öelda mis kell, aga hilja me lennujaama igatahes jõudsime. Leidsime koha kus nn lösutada ja oodat lendu, mis oli kell seitse hommikul. Magamiseks seal väga võimalust ei olnud, kõik oli nii väike ja polnud sellist õiget tooli, kus võiks küllili visata.
Emme ja issi vaatasid tahvelarvutist filme, ma scrollisin facebooki. Tegin Helisega videokõnesi, kuna olime peaaegu terve päeva juba eemal olnud. :O Ma ei karda lennata ega midagi, aga siiski hakkas mul seest keerama. Kõht valutas ja süda läks pahaks. Käisin jalutasin õues, et äkki hakkab parem, kõik läks siiski ainult hullemaks. Kui enesetunne on halb, venib kell nagu tatt. Kui kell sai juba piisavalt, et saime väravatest läbi minna, tõttasin tualetti, kuna ajas iiveldama. Kuna midagi nagu ei tulnud, läksin poodi vett ostma ja järjekorras tundsin, et nüüd on kõik ka. Jätsin pudelid sinna ja jooksin uuesti tualetti. Ikka mitte midagi. Nii ma istusin seal poti peal, toetasin pea vastu seina ja valasin paar pisarat. Enesetunne ei tahtnud kuidagi üldse paremaks minna. Issi käis ostis ise vahepeal veed ära ja me istusime ja ootasime lendu edasi. Mina nii aeg ajalt tualeti vahet jookmas. Asjatult. Lõpuks kui saime juba piletid kontrollitud ja olime nii 15 minuti kaugusel lennust, ilusas suures klaasist ootesaalis, hakkas mul jälle väga halb. Me pidime ootama bussi, mis sõidab ja viib meid lennukini. Inimesi hakati uksest välja laskma, et bussile minna. Kui ukselt välja sain, otsisin paaniliselt silmadega prügikasti, kuskil polnud. Mu pea oli nii sassis, et ma ei saanud ise ka aru mida ma teen. Issi ütles, et ma kiiresti bussi taha läheks. Nii ja siis mina, lõpuks, kõige rahvarohkemas kohas, ilusti klaasist ootesaali ees oksendasin bussi taha. Kõik olid juba bussi roninud ja issi ütles, et pean minema. Bussis toetasin kägaras toru peale, ma ei julgenud pead tõsta. Lõpuks jõudsime lennukisse, häbi oli, aga pidin endale kohe igaksjuhuks paberkotte küsima. Stjuardess sattus nii segadusse ja tõi ikka väga palju neid mulle. Läksime istusime maha. Mina, kes alati tahab aknast välja vaadata, ütlesin täitsa ise, et ma istun ääre poole, et saaksin vajadusel tormata. Istusime maha ja ma tõmbasin kohe eesmisel toolil selle klapi alla ja toetasin pea sinna. Ma ei suutnud silmi lahti teha ega liigutada. Enne kui arugi sain, olin ma juba magama jäänud. Kui silmad lahti tegin, vaatasin, et me seisame ikka veel. Ma magasin tunnike ja lend hilines tunnike, kuna Soomes sadas lumi maha ja seal tekkis kerge lennukite järjekord, kui üritati rada puhtaks lükata. Olin ärkvel, et vaadata emme nn reaktsiooni tema esimese lennuga. Eks natuke hirmus oli, aga pärast ta ütles, et ei ole üldse hirmus. Ma proovisin jälle kuidagi olla, kuna hakkas jälle väga halb. Ma magasin terve lennu, ärkasin alles maandumisel.
Päev 1-Olime jõudnud Barcelonasse, kell 11 hommikul umbes. Liikusime läbi väravate ja seal oli Kelly, ilusti suure sildiga ''LUTTAD JA MILLER''. Võin ausalt öelda, et ma poleks arvanud, et ma niiii õnnelik olen oma õde nähes. Kuna mu enesetunne oli ikka kehv, istusin ma ette ja sellest ajast saati, sai sellest minu spot. Läksime oma hotelli otsima, mille olime Barcelonasse üheks ööseks broneerinud. GPS-i järgi olime oma hotelli lähedal, hakkasime otsime Kelly autole parkimismaja. Esimene, kus sisse keerasime oli kõige ehtsam peldik parkla, kus nagu Kelly ütles, ei jätaks tasuta ka oma autot. Üritades sealt parklast välja saada, öeldi meile veel ''mis te üldse siia tulite, kui ära lähete?'' Lõpuks leidsime parema parkimismaja praktiliselt hotellist üle tee. Seal oli tore meesterahvas, kes vilistas viisijuppi ja oli muidu vahva. Hotelli jõudes viskasin jälle küllili ennast, kuna enesetunne oli ikka kahtlane. Kuna see oli meie ainuke päev Barcelonas, pidime samal päeval minema ringi vaatama. Mu enesetunne ütles, et ma pean hotelli jääma, pea ütles, et see on mu ainuke võimalus ja ma pean välja minema.
Hakkasime liikuma teadmata suunas. Esimese peatuse tegime väikses poes, kust ostsime jooki, pirukaid ja banaane. Kelly käskis banaani süüa, kuna see pidavat kõhule pai tegema. Nii me liikusime suhteliselt teokiirusel metroosse. Ostsime piletid, ma ikka kahtlesin, kas ma suudan nendega kaasa minna, kuna lihtsalt nii kehv hakkas jälle. Tegin kiire otsuse ja läksin ikka kaasa. Ma pikalt laialt, ei hakka iga koha kohta kirjutama, üritan emotsioone ja ilu pigem piltidega edasi anda. Olenemata oma vastikule enesetundela, olen ma nii õnnelik, et otsustasin kaasa minna ikka.
See pilt kirjeldamaks seda, kui kehv mu enesetunne ka järgneval päeval oli :D
Päev 2-Hommikul võtsime suuna Kelly koju, Benicassimisse. Kuna Barcelona liiklus oli Kelly kaval ja pani issi rooli. Tegime väikese peatuse ka Peniscolas. Kuna seal kindlus, kus filmiti ''Game of Thrones'' 6. hooaega. Jalutasime linnapeal natukene ringi ja otsisime süüa. Käisime teadatuntud Supermercados ja ostsime saiakesi, salatit, kõike... Kõndisime üle tee parki sööma. Seal oli väike nagu parv? Selline istumiskohtadega. Issi vaatas üle ääre ja imestas kuidas paari kilosed kalad lihtsalt nii ringi ujuvad, kõiki on näha ju ja ta oleks tahtnud kohe kala hakata püüdma. Sõitsime edasi ja järgmine peatus oli juba Kelly juures Benicassimis. Otsustasime esimesel päeval end lihtsalt vaikselt sisse seada ja rääkida.
Päev 3- Hommikul käisime esimese asjana Hiinakas, lootuses päikeseprille saada. Kui issi endale prillid leidis, suundusime edasi mägedesse. Pikk käänuline tee ja kohal me olimegi. Päike paistis ja nii mõnus oli. Istusime, nautisime vaadet ja päikest. Pärast sõitsime Castelloni ostukeskustesse. Käisime hiiglaslikus spordipoes. Kus firmariided olid ka odavamad kui Eestis, aga see kohalik Hispaania toodang. Oleks mul olnud suurem pagas, oleks nii mõnegi tossupaari ja jope koju vedanud. Käisime ka Rocca al Mare taolises ostukeskuses. Ma ei ole eriline shoppaja aga seal ma oleks võinud lolliks minna. Lubasin endale, et ei shoppa esimesel päeval kõike raha maha, aga no eks nodi oli vaja ikka natukene osta, kui kõikjal allahindlused olid. Pean mainima, et lükkasin seda blogi kirjutamist liiga palju edasi. Enam ei mäletagi nii päevaselt, mida tegime, ainult fotode järjestuse järgi oskan kirjutada. Ups. :D
Päev 4- Sihtmärgiks sai Rio De Montanejos. Jälle oli ees pikk mägine sõit. Kelly oli eelnevalt käinud ja rääkinud, et väga ilus koht. Kui kohale jõudsime, oli tõesti üllatus suur. See oli nagu Tais, kõrged kaljud, mille vahel helesinine vesi. Õhk oli suhteliselt jahe, vesi pidi seal aastaringselt 25 kraadi olema. Vahetasime riided ja läksime ujuma. Võin ausalt öelda, et see kõige ilusam koht, kus kunagi käinud olen. Kuna kahjuks päikest ei paistnud, ei ole ka pildid nii efektsed. Ujusime ja imestasime Kellyga, KUI ilus võib üks koht olla. Pärast veest välja minnes pidasime ka väikese pikniku laadse istumise. Autosse tagasi jalutades oli jälle pikem seisak ühel sillal. Issil tuli kalade vaatamise aeg, kuna vesi oli täiesti selge. Meiega liitus ka üks kiisu, kes kõndis kuni autoni ja ei tahtnud enam kuidagi ära minna. Kui saime kiisu eemale ehmatatud, sõitsime kiiresti minema. Käisime ka mingisuguse tammi juures, mis mägedevahel oli. Jõle võimas ja suur. Kodu poole teel, jäi teele üks kena apelsini puu. Nagu Eestlased ikka, kes ei ole harjunud apelsine puu otsast korjama. toimus seal üks suurem vargus. Sidrunid, laimid, apelsinid kiiresti kotti ja leekima.. :D
Kuna nüüd vahepeal jäi selle postituse kirjutamine pooleli ja nii kergelt neli kuud juba reisist möödas, ei ole peas enam nii eredalt meeles, kus millal täpselt mida tegime. Panen lihtsalt palju pilte, millest saab ilusti emotsiooni välja lugeda ja kaunist loodust nautida :)
Peale reisi otsustasime siiski, et eramajas peaks ikka koer olema, eriti linnas. Vaatasime pikalt kutsikaid, oli meeletult raske otsustada. Vahepeal mõtlesin, et koer võik olla välimuselt Bullu sarnane, aga samas siis oleks see võrdlusmoment ja see teeks asja jälle raskemaks. Lõpuks valisime välja kutsu, kelle nimeks sai Morgan. Ta on laika ja Norra põdrakoera megamix. Käisime tal järgi Viljandis. Kuna Bullu kaotamisest oli veel väga vähe aega möödas, olid need emotsioonid eriti laes. Lihtsalt siblivaid kutsikaid vaadates, tuli pisar silma. Tuleb meelde see, kui Bullut tooma läksime, kõik oleks nagu alles olnud. Valisime siis teiste kutsikate seast välja Morgani, ta istus üksi eraldi, kui kõik teised siblisid ringi.
Tallinna sõites oli nii raske tunne. Kutsu oli imearmas ja mida kõike veel, aga ikka ma lahinal nutsin enamuse teest. Selline tunne nagu reedaks Bullut kuidagi. Koju jõudes hakkas muidugi kergem juba. Külalisi tuli ustest ja akendest sisse, kes soovisid kutsikat näha. Kutsikast kasvas korralik patsaan. Näris kõike, mis vähegi võimalik, kaevas, laamendas. Nüüdseks on Morgan juba suureks kasvanud ja on veidike arukam ka :D
Ilmselt üks suurimaid uudiseid selle aja jooksul on see, et ma lõpetasin gümnaasiumi. Mul oli küll mitmeid asju, mis panid mu lõpetamise kaheldavaks. AGA ma tegin kõik ära ja ma sain oma paberitüki kätte. Mõtlesin pikalt lõpetamisele mitte minna, see kleit ja kingad pole väga minu teema. Lõpuks sõbrad rääkisid mu pehmeks, kuna nemad olid asjad palju rohkem vaimustuses kui mina. :D
Lõpetamine oli ilus ja vahva, nagu need tavaliselt kipuvad olema, palju kallisi, häid soove ja väga palju lilli.
Kuna jälle on jäänud postituse kirjutamisega megapikk paus sisse, on kõik asjad läbisegi.
Ma olen inimene, kellele on koerale millegi lubamine sama väärtusega, mis inimesele, seda nn ei saa mitte teha. Lubasin kunagi Bullule, et mu esimene tatoveering saab olema talle pühendatud. Eriti peale surma, võtsin ma selle ette ja ma ei kahetse seda karvavõrdki. Mulle on sellel tohutu suur tähtsus ja tekitab hea tunde, et osake Bullust on minuga alati kaasas. :)
