Minu aasta suurimad muutused on ilmselt järgmised: *Me kolisime Pääskülla
*Ma õpin ennast hindama ja tundma
*MA SAIN LOAD!!!
ME KOLISIME PÄÄSKÜLLA
Oli ilus augusti hommik. Taivo saatis mulle facebooki korteri üürimise lingi. Tegin lahti, vaatasin ja oli see tunne, et vot see on see koht, kus ma tahan elada. Ilma pikemalt mõtlemata kirjutasin ma omanikule. Leppisime kokkusaamise juba samal päeval kohe peale tööd. Olin elevil.. nii nii elevil.
Taivoga koos koju jõudes hakkasime mõtlema, et me juba elame üürikas ja kuidas me saame nii, kõike nii kiiresti ajada, kuna tegelikult polnud meil mingit plaani kuskile kolima hakata.
Käisime korterit vaatamas kuskile kella kuue paiku. Trepikoda on nagu on, vana maja, käige ehtsam vana maja lõhn. Aga sisse astudes mul hakkas juba mõte jooksma, kus ma mis paneks ja mida ma tahaks nn välja visata ja mida annaks ära kasutada. Kell kuus käisime vaatasime korteri üle, läksime koju, helistasime meie antud hetkel olevale korteriomanikule ja rääkisime loo ära. Saime päris kiiresti käik korda. Kell üheksa samal päeval sai juba käidud raha ära makstud ja saime võtmed kätte.
Õhtul pikali minnes oli nii naljakas tunne, et hommikul läksid tööle nagu ikka ja päeva lõpuks oled sa eikuskilt endale uue kodu leidnud. Elevus ja põnevus valdas tervet keha ja olin kohe öösel valmis pakkima, kuna ma ei ole inimene, kes suudaks pakkimisega oodata õige hetkeni.
Valdeku tänava korteri saime me üle antud äkki kahe nädalaga või siis maksimum kolmega. Juba nädal hiljem sättisime ennast Pääskülla sisse ja käisime Valdekus ainult suurpuhastust tegemas, et järgmine üürniks saaks endale puhta pesa.
Alguses oli nii harjumatu, et meil on nii palju ruumi, mul on köögis palju tööpinda, kus kujutada ette, et ma teen head süüa. ( Ma ei ole hea kokk :/ ). Koeral oli nii palju ruumi mängida, nii palju aknaid kust mööduvate inimeste peale uriseda. Eks alguses oligi kõige suurem stress Cocol. Võõras koht, võõrad lõhnad ja esimestel päevadel oli nii palju kaste ja sagimist. Olime juba üllatunud, et me koer on unustanud kuidas haukuda. Kodus oli koguaeg vaikus, tegelikult oli see hea puhkus kõrvadele. Piisas sellest, et koer harjuks ja nüüd ikka vaja kasvõi vaikselt lõriseda, kui keegi kohutavalt ohtlik inimene trepikojas kõnnib.
Nüüd kui oleme juba peaaegu seitse kuud siin elanud, võin ma tõesti öelda, et ma armastan siin elada. Jälle suutsime me saada korteri, kus on enda aed, koer saab joosta, saab grillida. Meil on katusekorter, aknad igas suunas, suur rõdu, millele tänavalt pole näha, madalad laed. Reaalselt mida rohkem mina tahaks. Kõik on nii lihtne ja ilus. Kuna ma olen alati olnud selline, kes kujutab end ette ainult kuskil talumajas elamas, on siis nii palju detaile, mis teevad selle korteri nii teistsuguseks ja minujaoks maamaja sarnaseks. Ma ei suudaks vist iial elada nendes tänapäeva uhketes häärberites. Kuubik. Minujaoks ei ole neis mitte midagi muud, kui lihtsalt üks igav kuubik. Mina olen praegu rahul kõigega mis meil on ja samal nõul on ka minu teinepool.
Oleme end ilusti sisse seadnud ja valmistanud nii mõndagi kaunistuseks ka ise. Mul tuli selline tuhin peale. Avastasin endajaoks pinteresti ja on õudust. Kõik purgid said kaunistatud, pildiraamid seintele ja oma ilunurgakese sain ka. Ilmselt võiks ma pikalt laterdada sellest, kui rahul ma olen sellega, mis mul koduks on.
MA ÕPIN ENNAST HINDAMA JA TUNDMA
Ilmselt kõige raskem ja masendavam hirm, mis võib inimest tabada. Ma ei armasta ennast, ma ei ole endaga rahul ja kõik.
Ilmselt on kõik lugenud neid enesevihkamise ja depressiooni artikleid. Alati tekib peas küsimus, et kuidas on võimalik nii mõelda, kuidas on võimalik, et inimesel ei tee mitte midagi rõõmu, vaid viib tuju veel rohkem alla. Ma olen ka nüüd üks neist, kes ütleb, et mitte keegi, mitte kunagi ei tea mis tunne see on, enne kui ta pole seda ise kogenud.
Endast eriti vaimustuses pole ma kunagi olnud või siis lihtsalt ei leia, et peaksin ennast teistele tutvustama kui väga edevat ja vaimustavat inimest. Olen see kes olen , lihtne maalaps. Minu kaal on mind vaevanud ikka mitu aastat. Olen teadlik jah, et ei ma ei ole paks ja ma ei ole ka peenike. Olen üks kõige harjukeskmisema kehaga naine. AGA on raske ennast armastada tänapäeva ühiskonnas. Naised, kes topivad oma uppis sumpsidest pilte instagrammi, ei ole alati inspiratsiooniks. Mul ajab see südame pahaks ja seda väga mitmel põhjusel. Esiteks minul viib see enesehinnangu vägagi alla.. ei ma ei ole kade, ma ei tahagi oma taguotsaga suuta arbuuse purustada, absoluutselt mitte. Praegu ei ole mitte midagi muud millele nii palju tähelepanu pöörataks ja minujaoks tundub naljakas kohati, et naisterahvas on uhke, et tema tagumenti kiidetakse ja mitte kedagi tegelikult ei kõiguta, mis selle inimese isiksus võiks olla. Meie, lihtinimeste jaoks oled sa lihtsalt tähelepanuhoor.
Täna instagrammi hullusele tekkis mul see hirm, et ma enam ei taha kodust välja minna, isegi poodi mitte. Minujaoks on jälk, kuidas meesterahvad jahivad naisi nagu loomi. Mul ei olnud tahtmist kuskile minna, et keegi vaataks, et issand, mis see Taivo endaga kaasa on vedanud. Kuna mul leidub ka sõbrannasi, kes tulevad ja ütlevad näkku, et ma olevat juurde võtnud ja küll põsed on ümarad ja jalad paksud, on mul ajapikku seda kõike sisse kogunenud.Mul ei olnud mitte midagi peale hirmu absoluutselt kõige ees. Ma nutsin, nutsin oiii kui palju. Taivo ei saanud minust aru. Alati, kui tal tekkis küsimus, mis mind vaevab, oli vastuseks alati see, et ega mina ei tea. Aga nii ongi, ma ei tea, mis sundis mind nii hüsteeriliselt nutma, aga ma ei suutnud sesa tagasi hoida. Olin omadega nii koos, et arvasin juba, et varsti Taivo lehvitab mulle uksevahelt ja ma olen üksi. Läks ikka päris mitu kuud mööda, enne kui julgesid hakata endale tunnistama, et äkki mul tõesti on probleem. Ei ole ju okei, et nagu ma näen teist naisterahvast bikiinides/pesus, ma hakkan paaniliselt nutma, kuna ma tunnen end nii halvasti. Ma ei tunne, et mu mees armastaks mind sellisena nagu ma olen. Äkki ta tahab just sellist piitspeenikest oksa enda kõrvale. Äkki ta tahab, et treeniksin ka selle jubeda ahtri endale taha. Ma ei tea mida arvata. Need kõik mõtted peas võivad inimese hulluks ajada. Teile teadmiseks, et Taivo ei ole mulle kunagi midagi halvasti öelnud, kõik see on mu enda paanikahoogudes juurdemõeldud.
Pidin võtma julguse kokku ja helistama arstile. See tundus nii jabur, et helistan arstile ja ütlen, et mul on halb tuju ja ma kipun jõle palju nutma. Võtsin julguse kokku ja sain endale aja. Näost-näkku inimesele seletada seda, mida sa tunned, on väga raske. Testide tulemusena sain endale linnukesena nii depressiooni, ärevusehäired ja ka unehäired.
Sõitsin Sakust koju ja mõtlesin, kas see saab olla reaalne. Mina, kes olen alati mõelnud. et mida need depressioonis inimesed liialdavad, et nad ei suuda tööd teha, ei suuda inimestega suhelda ega isegi normaalset pereelu elada. Nüüd istun nukralt autos, reaalsus jõuab kohale ja mõtlengi, et ka ma olen nüüd hull või psühhopaat või mille alla minusuguseid liigitatakse.
Käisin terapeudi juures, minujaoks nii meeldiv ja ebameeldib kogemus üheskoos. Sa istud haudvaikuses võhivõõra inimesega, kes ootab, et sa laoks talle kõik ette nagu oma parimale sõbrannale. Kui olin oma seest kõik välja rääkinud ja tegelikult väga palju head mõtlemisainet vastu saanud, lahkusin seal ainult positiivsete emotsioonidega.
Antidepressandid- rohud mis teevad su kõndivaks zombiks. Taivo jaoks oli see naljakas, et mina kui unehäiretega inimene, kes ei suuda kuskil magama jääda, jäin nüüd igal sammul magama. Nagu ma natukenegi pead sain kuskile toetada, ma magasin. Tööl olid mul algusel lõuad ikka koguaeg laiali. Läks veidi aega mööda ja ma hakkasin ennast paremini tundma. Mul tekkis julgus tagasi, et oma mehe ees riideid vahetada, ilma, et peaksin end väga ebamugavalt tundma. Ütleme nii, et ebamugavalt tunnen ma enda kehas end endiselt aga hetkel on olukord tunduvalt parem. Olles nüüd võtnud tablette ligi pool aastat äkki? On minu arvamus, et need aitavad, kui sa ise tahad, et aitaks. Ma pelgan seda, et varsti saavad tabletid otsa ja kas ma siis olen omadega alguses tagasi?
Ma proovin mõelda positiivselt ja olla oma mehele hea naine, kes ei muretse enda pärast, ega mõtle pidevalt sellele, milline ta peaks olema, et olla mehe jaoks ideaalne. Keegi ei ole ideaalne ja mu mees armastab mind sellisena nagu ma olen, ma pean kuidagi ise selle enda pähe sisestama.
Kogu selle depressiivse aja jookul olen ma nii mõndagi õppinud oma sõprade/sõbrannade kohta. Mõtled alati teatud inimestest, et raskel ajal on nad sinu jaoks olemas, aga mul ei olnud. Keegi pole kordagi muret tundnud. et kuidas mul läheb, kuidas mul olla on. Ilm, et ma ise seda teemat üles ei võtaks, ei koti kedagi see. Sorri, aga nii on. Ainus inimene, kes reaalselt tunneb huvi ka minu probleemidest ja ma austan teda on Jana. Suur aitäh sulle, et oled mu sõbranna ja oled alati olemas!
Senikaua soovin teile kõigile, et te ei langeks elus kunagi nii madalale ja ei peaks kunagi midagi sellist kogema ja oleksite rõõmsad ning armastusest pungil!
MA SAIN LOAD!!!
Autokooli läksin ma 2014 aasta oktoobris või septembris. Ammu, eksole? Ma ei ole roolis saamatu, ei ole sellega õnneks kunagi väga probleeme olnud. Mul lihtsalt nappis aega ja raha. Kui tekkis aeg, ei olnud raha ja vastupidi. Vahelduva eduga käisin ma sõidutundides ja teooriaeksameid tegemas. Lõpuks tegin teooria ära seitsmenda korraga. Masendav. Tean, et olen teoorias alati kehvake olnud, aga endalegi tuli uskumatu, et nii kehva.
Kui teooria lõpuks tehtud oli, jäi mul jälle väga pikk vahe sisse, enne kui autokooli eksamile registreerisin ennast. Ükshetk avastasin, et ups, homme aegub mu teooria eksam. Helistasin autokooli ja õnneks tuldi mulle vastu ja sain oma aja kirja panna ilusti. Ma ei oleks suutnud rohkem teooriat küll tegema minna.
Autokoolis sai alguses pandud kirja veel üks sõidutund enne eksamit. Sõidutundi lõpetades, ütles mulle õpetaja, et ma sain eksami tehtud. See tundus ebareaalne. Ainult ARK veel ja ma saangi nagu päriselt enda autoga ise sõita?
Suu kõrvuni sõitsin rongiga koju ja helistasin kähku emmele-issile. Koju jõudes võtsin arvuti lahti ja mõtlesin endale ark-i jaoks teeoria kirja panna. Minu avastuseks, ei olnud mul digitaalselt tervisetõendit. Mõtlesin, et okei, käin Sakus arstil ja nad kannavad mu andmed paberilt arvutisse. Järgneval päeval helistasin ja seal hakati mulle ajama, et ma pean tegema uue tervisetõendi, kui tahan seda digitaalseks. See tundus nii veider, et miks ma peaksin topelt maksma, kuna tegelt oleks nad pidanud mul selle kohe ka digitaalseks tegema. Panin lõpuks aja kirja, et uus tõend teha, kuna muidu lükkub mu lubade saamine veel rohkem edasi.
Ühel päeval tulin töölt bussiga koju, mõtlesin, et käin argist läbi ja uurin otse sealt asja. Minu ebaõnneks oli ark just suletud. Seisin kurva näoga ja piilusin läbi klaasi, kuni üks teenindaja tuli mulle ütlema, et ark on suletud. Kuna mul oli üks lihtne küsimus, et kas on vaja teha uut või on võimalik paberkandjal tervisetõend sisse skännida. Ta kutsus mu sisse ja skännis mul selle arvutisse. Ma olin nii tänulik talle. Juba samal õhtul sain ma endale teooriasse aja ja sain selle esimese korraga tehtud.
30. detsember oli mul eksam Sauel. Kuna eelnevalt oli räägitud mulle palju, et Sauelt tuuakse Pääskülla ja Nõmmele sõimta, käisime isaga eelneval õhtul siinkandis ringi paarutamas. Olin juba väga õnnelik, et ma tean, kus on tõmmekad j kus võiksid tekkida probleemid. Hommikul eksamile minnes, ütles eksamineerija, et võtame suuna Keila peale. Mul oli mini paanika, ma polnud ju mitte kunagi Keilas sõitnud. Õnneks on Keila nii lihtne linn, märgid on ilusti nähtaval ja kõik on loogiline. Mõni koht oli, kus tekkis endal tunne, et äkki ma tegin vea aga õpetaja ei öelnud midagi. Võtsime lõpuks suuna Sauele tagasi ja kui hakkasin juba argi poole tagasi keerama, jõudis mulle natukene kohale, et ma vist tegin ära. Parkisin auto ära ja eksamineerija küsis, kas soovin ise vajutada ta tahvlil seda nupukest, kus kirjas, et eksam sooritatud. Ma ei suutnud oma kõrvuni vedavat suud talitseda. Nägu hakkas juba krampi kiskuma sellest muigamisest, aga ma olin nii õnnelik ja nii uhke. Üle pika aja, ma tegin midagi nii suurt, midagi mis on mulle eluliselt nii tähtis, mul on nii palju rohkem võimalusi nüüd. Jällegi olin sunnitud Taixile ja tervele perele helistama, kell 10 hommikul laupäevasel päeval. Aga fuck that, mul pole aega seda uudist endateada hoida eksole. Rohkem ma ei oska öelda, kui, et selle üle ma olen nii kuradima uhke!
Ma proovin mõelda positiivselt ja olla oma mehele hea naine, kes ei muretse enda pärast, ega mõtle pidevalt sellele, milline ta peaks olema, et olla mehe jaoks ideaalne. Keegi ei ole ideaalne ja mu mees armastab mind sellisena nagu ma olen, ma pean kuidagi ise selle enda pähe sisestama.
Kogu selle depressiivse aja jookul olen ma nii mõndagi õppinud oma sõprade/sõbrannade kohta. Mõtled alati teatud inimestest, et raskel ajal on nad sinu jaoks olemas, aga mul ei olnud. Keegi pole kordagi muret tundnud. et kuidas mul läheb, kuidas mul olla on. Ilm, et ma ise seda teemat üles ei võtaks, ei koti kedagi see. Sorri, aga nii on. Ainus inimene, kes reaalselt tunneb huvi ka minu probleemidest ja ma austan teda on Jana. Suur aitäh sulle, et oled mu sõbranna ja oled alati olemas!
Senikaua soovin teile kõigile, et te ei langeks elus kunagi nii madalale ja ei peaks kunagi midagi sellist kogema ja oleksite rõõmsad ning armastusest pungil!
MA SAIN LOAD!!!
Autokooli läksin ma 2014 aasta oktoobris või septembris. Ammu, eksole? Ma ei ole roolis saamatu, ei ole sellega õnneks kunagi väga probleeme olnud. Mul lihtsalt nappis aega ja raha. Kui tekkis aeg, ei olnud raha ja vastupidi. Vahelduva eduga käisin ma sõidutundides ja teooriaeksameid tegemas. Lõpuks tegin teooria ära seitsmenda korraga. Masendav. Tean, et olen teoorias alati kehvake olnud, aga endalegi tuli uskumatu, et nii kehva.
Kui teooria lõpuks tehtud oli, jäi mul jälle väga pikk vahe sisse, enne kui autokooli eksamile registreerisin ennast. Ükshetk avastasin, et ups, homme aegub mu teooria eksam. Helistasin autokooli ja õnneks tuldi mulle vastu ja sain oma aja kirja panna ilusti. Ma ei oleks suutnud rohkem teooriat küll tegema minna.
Autokoolis sai alguses pandud kirja veel üks sõidutund enne eksamit. Sõidutundi lõpetades, ütles mulle õpetaja, et ma sain eksami tehtud. See tundus ebareaalne. Ainult ARK veel ja ma saangi nagu päriselt enda autoga ise sõita?
Suu kõrvuni sõitsin rongiga koju ja helistasin kähku emmele-issile. Koju jõudes võtsin arvuti lahti ja mõtlesin endale ark-i jaoks teeoria kirja panna. Minu avastuseks, ei olnud mul digitaalselt tervisetõendit. Mõtlesin, et okei, käin Sakus arstil ja nad kannavad mu andmed paberilt arvutisse. Järgneval päeval helistasin ja seal hakati mulle ajama, et ma pean tegema uue tervisetõendi, kui tahan seda digitaalseks. See tundus nii veider, et miks ma peaksin topelt maksma, kuna tegelt oleks nad pidanud mul selle kohe ka digitaalseks tegema. Panin lõpuks aja kirja, et uus tõend teha, kuna muidu lükkub mu lubade saamine veel rohkem edasi.
Ühel päeval tulin töölt bussiga koju, mõtlesin, et käin argist läbi ja uurin otse sealt asja. Minu ebaõnneks oli ark just suletud. Seisin kurva näoga ja piilusin läbi klaasi, kuni üks teenindaja tuli mulle ütlema, et ark on suletud. Kuna mul oli üks lihtne küsimus, et kas on vaja teha uut või on võimalik paberkandjal tervisetõend sisse skännida. Ta kutsus mu sisse ja skännis mul selle arvutisse. Ma olin nii tänulik talle. Juba samal õhtul sain ma endale teooriasse aja ja sain selle esimese korraga tehtud.
30. detsember oli mul eksam Sauel. Kuna eelnevalt oli räägitud mulle palju, et Sauelt tuuakse Pääskülla ja Nõmmele sõimta, käisime isaga eelneval õhtul siinkandis ringi paarutamas. Olin juba väga õnnelik, et ma tean, kus on tõmmekad j kus võiksid tekkida probleemid. Hommikul eksamile minnes, ütles eksamineerija, et võtame suuna Keila peale. Mul oli mini paanika, ma polnud ju mitte kunagi Keilas sõitnud. Õnneks on Keila nii lihtne linn, märgid on ilusti nähtaval ja kõik on loogiline. Mõni koht oli, kus tekkis endal tunne, et äkki ma tegin vea aga õpetaja ei öelnud midagi. Võtsime lõpuks suuna Sauele tagasi ja kui hakkasin juba argi poole tagasi keerama, jõudis mulle natukene kohale, et ma vist tegin ära. Parkisin auto ära ja eksamineerija küsis, kas soovin ise vajutada ta tahvlil seda nupukest, kus kirjas, et eksam sooritatud. Ma ei suutnud oma kõrvuni vedavat suud talitseda. Nägu hakkas juba krampi kiskuma sellest muigamisest, aga ma olin nii õnnelik ja nii uhke. Üle pika aja, ma tegin midagi nii suurt, midagi mis on mulle eluliselt nii tähtis, mul on nii palju rohkem võimalusi nüüd. Jällegi olin sunnitud Taixile ja tervele perele helistama, kell 10 hommikul laupäevasel päeval. Aga fuck that, mul pole aega seda uudist endateada hoida eksole. Rohkem ma ei oska öelda, kui, et selle üle ma olen nii kuradima uhke!
Saaremaa ralli 2017
Mu mees tunneb mind nii hästi, lillede asemel soetab mulle madaltusvedrud, love yaa
Et oleks ka mu kehal märk sellest, kui kallis mulle mu õde on :P
